Siirry sisältöön

ruostumaton

Wikisanakirjasta

Suomi

[muokkaa]

Adjektiivi

[muokkaa]

ruostumaton

  1. sellainen, joka ei ruostu

Ääntäminen

[muokkaa]
  • IPA: /ˈruo̯st̪uˌmɑt̪on/
  • tavutus: ruos‧tu‧ma‧ton

Liittyvät sanat

[muokkaa]
Sanaliitot
[muokkaa]

Aiheesta muualla

[muokkaa]

Verbi

[muokkaa]

ruostumaton (34-C)

  1. (taivutusmuoto) kielteinen agenttipartisiippi verbistä ruostua

Taivutus

[muokkaa]
Taivutus
sijamuotoyksikkömonikko
kieliopilliset sijamuodot
nominatiivi ruostumaton ruostumattomat
genetiivi ruostumattoman ruostumattomien
(ruostumatonten)
partitiivi ruostumatonta ruostumattomia
akkusatiivi ruostumaton;
ruostumattoman
ruostumattomat
sisäpaikallissijat
inessiivi ruostumattomassa ruostumattomissa
elatiivi ruostumattomasta ruostumattomista
illatiivi ruostumattomaan ruostumattomiin
ulkopaikallissijat
adessiivi ruostumattomalla ruostumattomilla
ablatiivi ruostumattomalta ruostumattomilta
allatiivi ruostumattomalle ruostumattomille
muut sijamuodot
essiivi ruostumattomana
(ruostumatonna)
ruostumattomina
translatiivi ruostumattomaksi ruostumattomiksi
abessiivi ruostumattomatta ruostumattomitta
instruktiivi ruostumattomin
komitatiivi ruostumattomine
vartalot
vokaalivartalo {{{vart.vok}}}
heikko vartalo {{{vart.heik}}}
vahva vartalo {{{vart.vah}}}
konsonantti-
vartalo
{{{vart.kons}}}