sõnā

Liivi

Substantiivi

sõnā (gen. sõnā, part. sõnnõ mon. nom. sõnād)

1. sana

   mūnda sõnāks – monin sanoin

   Sinnõn äb tul sõnnõ äb sūstõ, äb piergõst. – "Sinulta ei tule sanaa suusta eikä perseestä."

Taivutus

• LEL nominityyppi 18 (kalā ) kalā

Liittyvät sanat

• ažāsõnā, nimsõnā, nutāmsõnā, vīțsõnā, vȯlmsõnā
• ummi sõnā
• sõnārōntõz

Lähteet

• Liivi-eesti-läti sõnaraamat / Tiit-Rein Viitso, Valts Ernštreits. – Tartu : Tartu Ülikool, 2012

Verkkoversio: https://web.archive.org/web/20150518124640/http://www.murre.ut.ee/liivi/index.html