kelliä

Wikisanakirjasta

Suomi[muokkaa]

Verbi[muokkaa]

kelliä (61) (taivutus[luo])

  1. maata selällään
    Riku kelli sängyssä ja luki kirjaa.

Ääntäminen[muokkaa]

  • IPA: /ˈkelːiæˣ/
  • tavutus: kel‧li‧ä

Käännökset[muokkaa]

Aiheesta muualla[muokkaa]

  • kelliä Kielitoimiston sanakirjassa