kalm

Viro

Substantiivi

kalm (gen. kalmu, part. kalmu)

1. (runokieli) hauta, hautakumpu

Taivutus

ÕS 22e

sijamuoto	yksikkö	monikko
nominatiivi	kalm	kalmud
genetiivi	kalmu	kalmude
partitiivi	kalmu	kalme kalmusid
illatiivi	(lyhyt) kalmu	kalmudesse (kalmesse)
	(pitkä) kalmusse
inessiivi	kalmus	kalmudes (kalmes)
elatiivi	kalmust	kalmudest (kalmest)
allatiivi	kalmule	kalmudele (kalmele)
adessiivi	kalmul	kalmudel (kalmel)
ablatiivi	kalmult	kalmudelt (kalmelt)
translatiivi	kalmuks	kalmudeks (kalmeks)
terminatiivi	kalmuni	kalmudeni
essiivi	kalmuna	kalmudena
abessiivi	kalmuta	kalmudeta
komitatiivi	kalmuga	kalmudega

Teemamuodot lihavoitu.

Liittyvät sanat

• kalme
• kalmistu